Erinumber „Fenomenoloogia ja kirjandus“ võtab vaatluse alla fenomenoloogia ja selle seose kirjandusega. Fenomenoloogia on 20. sajandi filosoofias võrdlemisi viljakas mõttekoolkond, mille mõju on ka tänapäeval märkimisväärne. Fenomenoloogia rajajaks peetakse saksa filosoof Edmund Husserlit ja seda arendasid edasi tema õpilased või muidu tema mõtlemisest mõjutatud, kellest tuntuimad on Jean-Paul Sartre, Maurice Merleau-Ponty, Martin Heidegger, Edith Stein, Roman Ingarden, Max Scheler, Emmanuel Levinas, Jan Patočka jt. Üks keskseid fenomenoloogilise lähenemise tunnusjooni on eemaldumine juba ette eeldatud kontseptuaalsetest süsteemidest ning eelarvamustest ja keskendumine nähtusele endale, nii nagu see ennast kogemuses näitab. Fenomenoloogia juhib tähelepanu eelhoiakutele ja harjumustele, nõuab nende märkamist ning avamist ja seejärel uuesti fenomeni vaatlemist.
Ka Eesti filosoofilisel maastikul on fenomenoloogial olnud oluline roll. Siin viljelesid seda eelkõige Tõnu Luik ja Ülo Matjus, kes 1975. aastal kaitses Riias kandidaadiväitekirja „Intentsionaalsuse probleem Roman Ingardeni fenomenoloogias“, milles vaatleb fenomenoloogilist lähenemist kunstiteostele. Hiljem nihkus Matjuse tähelepanu üha enam Martin Heideggeri filosoofiale, ta Heideggeri-tõlked on jätnud sügava jälje. Matjuse panust fenomenoloogilisele mõtlemise arengule Eestis on raske üle hinnata ning käesoleva erinumber, mis vaatleb fenomenoloogia sündi, fenomenoloogilise mõtlemise iseärasusi, seost kirjandusega ning tänapäevaseid arenguid, ongi pühendatud ta tööle ja mälestusele.