Mäetagused 95
Ajakirja Mäetagused 95. number koondab endas 2025. aasta Oskar Kallase päeva „Aeg – raamat – lugeja“ ettekannete põhjal valminud artikleid.
Tiit Hennoste analüüsib artiklis „Raamat ja lugeja“ kirjanduse põhirolle ning suhteid võimuga. Ta vaatab eesti kirjanduse tegemise ja lugemise rollide ning võimusuhete muutumisi varasest ajast tänapäevani ning toob välja uued kirjanduse ja lugemise tulevikku mõjutavad võimud: inglise keele, AI ja audioraamatu. Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus vabatahtlikust eesti keeles eesti ilukirjanduse lugemisest on saamas oluline eesti kultuuri säilenõtkuse ja kultuurilise-keelelise vastupanu vahend, tõdeb autor kokkuvõttes.
Kaspar Kolk vaatleb 1525. aasta Liivimaa keeltes trükiseid Euroopa raamatuloolisel taustal, Aivar Põldvee tutvustab Masingu omaaegset lugemismasinat, mida võiks lugeda tänapäevase liikuva aabitsa eelkäijaks.
Ave Pill kirjutab kahe 19. sajandil elanud, lihtrahva hulgast pärit ja vähese haridusega eesti soost mehe – Mihkel Jürgensi ja Juhan Kanguri – suurest raamatuhuvist ja nende kogutud raamatute saatusest pärast omanike surma. Katre Kikas on vaatluse alla võtnud Matthias Johann Eiseni kaastööliste kirjad kui raamatuloo allikad. Kärri Toomeos-Orglaane ja Liina Saarlo analüüsivad artiklis „Lugemise jälgi rahvaluuletekstides“ trükiste mõju suulisele pärimusele ning tõdevad kokkuvõttes: „Suuline ja kirjalik kultuur ei eksisteerinud Eestis kindlasti puutumatutes paralleelmaailmades, vaid põimus omavahel, mõjustades ja rikastades vastastikku teineteist ning eesti maarahvast.“
Ilmar Vaaro tutvustab artiklis „Kirjastus Loodus lugejaid peibutamas“ kirjastuse tegevust aastail 1920–1940.
Lisaks konverentsiteemadele soovitame lugeda ka Laurent Sébastien Fournier’ artiklit „Aja kultuurilised käsitlused ja vaade katastroofimõtlemisele“. Artikkel väidab, et rituaalsed ja kollektiivsed praktikad aitavad katastroofe mõtestada ja nendega toime tulla, muutes need talutavaks kogemuseks. Nii saab tulevikku taas käsitada aktiivse tegutsemise väljana, mitte üksnes hirmude allikana.
Kaisa Langer annab ülevaate 17.–19. aprillini 2026 Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud HUM häkatonist ning analüüsib seda kui rakenduslikku formaati kultuuripärandi andmestike vahendamise ja kasutamise toetamiseks artiklis „HUM häkaton 2026: loovad lahendused kultuuripärandi kasutamiseks ja vahendamiseks“. Ljudmila Jamurzina tutvustab marisid ja mari kogukonda Eestis.
Ajakiri annab ülevaate toimunud konverentsidest ja esinemistest, artiklitele on lisatud ingliskeelsed kokkuvõtted.
Eelretsenseeritav teadusajakiri Mäetagused ilmub Eesti Kirjandusmuuseumis järjepidevalt aastast 1996 ja kõnealune number on veebis loetav aadressil https://www.folklore.ee/tagused/nr95.
Tiit Hennoste analüüsib artiklis „Raamat ja lugeja“ kirjanduse põhirolle ning suhteid võimuga. Ta vaatab eesti kirjanduse tegemise ja lugemise rollide ning võimusuhete muutumisi varasest ajast tänapäevani ning toob välja uued kirjanduse ja lugemise tulevikku mõjutavad võimud: inglise keele, AI ja audioraamatu. Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus vabatahtlikust eesti keeles eesti ilukirjanduse lugemisest on saamas oluline eesti kultuuri säilenõtkuse ja kultuurilise-keelelise vastupanu vahend, tõdeb autor kokkuvõttes.
Kaspar Kolk vaatleb 1525. aasta Liivimaa keeltes trükiseid Euroopa raamatuloolisel taustal, Aivar Põldvee tutvustab Masingu omaaegset lugemismasinat, mida võiks lugeda tänapäevase liikuva aabitsa eelkäijaks.
Ave Pill kirjutab kahe 19. sajandil elanud, lihtrahva hulgast pärit ja vähese haridusega eesti soost mehe – Mihkel Jürgensi ja Juhan Kanguri – suurest raamatuhuvist ja nende kogutud raamatute saatusest pärast omanike surma. Katre Kikas on vaatluse alla võtnud Matthias Johann Eiseni kaastööliste kirjad kui raamatuloo allikad. Kärri Toomeos-Orglaane ja Liina Saarlo analüüsivad artiklis „Lugemise jälgi rahvaluuletekstides“ trükiste mõju suulisele pärimusele ning tõdevad kokkuvõttes: „Suuline ja kirjalik kultuur ei eksisteerinud Eestis kindlasti puutumatutes paralleelmaailmades, vaid põimus omavahel, mõjustades ja rikastades vastastikku teineteist ning eesti maarahvast.“
Ilmar Vaaro tutvustab artiklis „Kirjastus Loodus lugejaid peibutamas“ kirjastuse tegevust aastail 1920–1940.
Lisaks konverentsiteemadele soovitame lugeda ka Laurent Sébastien Fournier’ artiklit „Aja kultuurilised käsitlused ja vaade katastroofimõtlemisele“. Artikkel väidab, et rituaalsed ja kollektiivsed praktikad aitavad katastroofe mõtestada ja nendega toime tulla, muutes need talutavaks kogemuseks. Nii saab tulevikku taas käsitada aktiivse tegutsemise väljana, mitte üksnes hirmude allikana.
Kaisa Langer annab ülevaate 17.–19. aprillini 2026 Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud HUM häkatonist ning analüüsib seda kui rakenduslikku formaati kultuuripärandi andmestike vahendamise ja kasutamise toetamiseks artiklis „HUM häkaton 2026: loovad lahendused kultuuripärandi kasutamiseks ja vahendamiseks“. Ljudmila Jamurzina tutvustab marisid ja mari kogukonda Eestis.
Ajakiri annab ülevaate toimunud konverentsidest ja esinemistest, artiklitele on lisatud ingliskeelsed kokkuvõtted.
Eelretsenseeritav teadusajakiri Mäetagused ilmub Eesti Kirjandusmuuseumis järjepidevalt aastast 1996 ja kõnealune number on veebis loetav aadressil https://www.folklore.ee/tagused/nr95.
Tootekood: 100872
Ühik: eks
5,00 €
