Looduslikkuse problemaatikat pühapaikade puhul käsitlevad Laura Mäemets, kes kirjeldab oma ülevaates Karksi kihelkonna pühapaikade kaardistaja muljeid muutuvast pärandmaastikust, kus pühapaigad on sageli raskesti leitavad looduse ja tähenduste muutumise tõttu; ja Mari-Ann Remmel, kes analüüsib hiite ja veekogude kokkukuulumist, tuues ökosemiootilise lähenemise abil välja looduse enda loogika ja võime moodustada ühes vetevõrgustikega ka pühakohtade võrgustikke.
Teiseks keskseks probleemiks pühapaikade määratluses on pühadus. Heiki Valk näitab artiklis „Kesksed looduslikud pühapaigad Eesti kagunurgas“, kuidas kabelites ja kirikute lähistel läbi viidud kalendrikombed laenasid varem looduslikes paikades läbi viidud praktikate elemente. Pühadusega seotud probleemistikku käsitleb ka Lona Pälli artikkel pärimuse rollist Paluküla hiiemäe tuleviku üle peetavas konfliktis.
Veidi teises ajas ja teises kontekstis, ent sarnasest teemast räägib Leedu uurija Andrius Kaniava, kes analüüsib endise Väike-Leedu alal paikneva Rambynase mäe kujunemist oluliseks keskuseks rahvuslik-poliitilistes suundumustes piirkonna leedu kultuuriga sidumisel. Lina Leparskienė käsitleb pühaduse mitmekesiseid funktsioone Leedu Trakai linnas. Uurija vaatluskeskmes on valitsuse ja kohalike elanike looduse, ajaloo ja rahvusliku ideoloogia üle peetavad arutelud, mida on mõjutanud 20. sajandi poliitilised ja majanduslikud suundumused. Pikne Kama annab ülevaate Eesti pühapaikade muinsuskaitse eeltööst, milles mitmed kõnealuse numbri autoridki on osalenud.