Olete oodatud lugema ajakirja Mäetagused 77. numbrit, mis on keskendunud vaikimisele kui omalaadsele suhtlusvormile. Reet Hiiemäelt kui koostajalt pärineb teoreetiline sissevaade koos nüüdisaegsete vaikimisega seotud, ent ootamatult aktualiseerunud ja tuliseid seisukohavõttusid põhjustavate nähtuste analüüsiga.
Vaikus on alati informatiivne, märgivad erinumbri ühe artikli („Vaikimine, rääkimine ja muud traditsioonilised kõneteod vepsa rahvakultuuris kultuuridevahelises võrdluses“) autorid Madis Arukask ja Eva Saar. Artiklist ilmneb, kui suurel määral võivad inimeste vaikimistavad ja nende tõlgendamine sõltuda konkreetsest kultuurist: läänelikus linnakultuuris kaldutakse vaikimist pidama vaenulikkuse märgiks, seevastu vepsa ja mõnes teises soome-ugri kultuuris esineb olukordi, kus vaikimisse suhtutakse hoopis kui lugupidamise akti.
Ajakirja avaartiklis „Konfliktipelglik ja kõneosav vaikimine: kõrts kui kommunikatsiooniruum Saksa keisririigis“ tutvustab Pariisi 3. Ülikooli (Sorbonne Nouvelle) ajalooprofessor Armin Owzar uudse uurimisallikana Saksa salapolitsei valveraportite kogu, kirjeldades kõrtsisuhtlust 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Hamburgis. Owzar järeldab ligi 20 000 valveraporti analüüsi põhjal, et erinevate ühiskonnasegmentide vahel ei toimunud toona peaaegu mingit kommunikatsiooni. Suhtluses välditi tavaliselt poliitikat, identiteeti või uskumusi puudutavaid teemasid või katkestati nende pinnal tekkinud lahkarvamuste korral vestlus. Artiklis osutatakse sellise käitumise põhjustele (isolatsioonihirm, hirm poliitiliste repressioonide ees, soov vältida pingeid) ning vaikimise rollile ühiskondlike konfliktidega toimetuleku moodusena.
Samalaadsele käitumismudelile viitab ka Pille Kippari ülevaade praeguste pensioniealiste põlvkonna mahavaikitud ja tabuks peetud jututeemadest.
Teabe hääbumisest või fragmenteerumisest mäletajate kadumise, aga ka elatusalade, maastiku või elupaikade muutumise tõttu räägitakse Mari-Ann Remmeli artiklis “Vaiksed kohad“.
Sellest, kuidas erinevate uurimisalade esindajate vaade võib tingida ühes ja samas keskkonnas tehtud välitööde käigus vägagi erineva materjali väljaselekteerimise ja selle presenteerimise omavahel peaaegu võrreldamatute väljundite näol, pakub juhtumianalüüsi Elo-Hanna Seljamaa artikkel „Etnograafilised välitööd kunsti peeglis“.
Piret Voolaiu ja Liisi Laineste artikkel „Tabust saab kommunikatsioon: dopinguteemaline huumor kultuuride dialoogis“ võrdleb reaktsioone kahele rahvusvahelise mõõtmega dopingujuhtumile (Lance Armstrong 2012 ja Eesti suusatajad 2019).
Taavi Koppeli ülevaade kirjeldab Harjumaa Muuseumi 2019. aasta mälestuste kogumise võistlusele laekunud armastuse teemalisi mälestusi ning analüüsib vastava kogumisvõistluse korraldamist, et näitlikustada, kuidas isegi kogumisüleskutse sõnastusel võib olla oma roll selle juures, milline materjal laekub ja millistest aspektidest vaikitakse.
Ajakiri annab ülevaate toimunud konverentsidest ja ilmunud erialakirjandusest, koroonatraditsiooni kogumisest-uurimisest ja kaitstud väitekirjadest. Artiklitele on lisatud ingliskeelsed kokkuvõtted.
Eelretsenseeritav teadusajakiri Mäetagused ilmub järjepidevalt aastast 1996.
http://folklore.ee/tagused/nr77/